De-Phazz

“See on nauditav” – Süddeutsche Zeitung

“[De-Phazz toob kokku] viimase viiekümne aasta armastusteemalise levimuusika parimad momendid. Siin kohtuvad bluusi traagilisus, jazzi lahedus, svingi rõõmsameelsus, Aafrika ja Ladina-Ameerika rütmide salapära ja erootilisus, klassikaliste hittlugude sentimentaalsus ja iroonia.” – Frankfurter Allgemeine Zeitung

Ilmekas stiilitunnetus, punktuaalsed gruuvid, kuhjaga hingelisust ja pehmet irooniat – tegemist pole küll teada-tuntud saksalike kvaliteedimärkidega, kuid just need on teinud De-Phazz’ist saksa muusikatööstuse ühe põhilise ekspordiartikli. De-Phazz’i lugude võimet kuulmekanaleid pidi ligi hiilida, aju stimuleerida ning jalad vaikimisi tantsurežiimi lülitada tuntakse hästi Vladivostokist Anchorage’ini ja Ibizast Kathmanduni.

Saksa insenerikunsti on alati kogu maailmas kõrgelt hinnatud – see on uuenduslik, pisidetailideni peen ja muudab elu ilusamaks. Need tunnused iseloomustavad täiel määral ka 1997. aastal Heidelbergis asutatud ansamblit De-Phazz. Usin helikollektsionäär ja sämpliarhitekt Pit Baumgartner ning tema “lounge-muusika ristisad” tulid lagedale usaldusväärseima ja meeldivaima saksa ekspordiartikliga alates Volkswagen Beetle’ist ning võluvaima muusikalise uuendusega alates sellest, kui Fraunhoferi instituut Erlangenis MP3-e leiutas.

Tänu trendikatele baaripidajatele, “Café del Mar”-taolistele kogumikele ning erinevate filmide heliribadele muutusid lood nagu “The Mambo Craze”, “Something Special” või Spotify vahendusel üle 3 miljoni korra kuulatud “Cut The Jazz” viraalseks veel enne, kui terminit “viraalne” millegi muu kui nakkushaiguste jaoks kasutama oli hakatud. Baumgartner ja tema kollektiiv on müünud üle poole miljoni plaadi, arvestamata siinkohal piraatkoopiaid; tegu võib olla artistiga, kelle muusikat on Ida-Euroopas kõige massilisemalt plaatidele kirjutatud. Nad on andnud enam kui 600 kontserti üle kogu maailma.

Siin peitubki tõenäoliselt De-Phazz’i edu valem, mis neil täna, 20 aastat pärast lounge-muusika revolutsiooni endiselt tegutseda laseb. Tegemist pole kunagi olnud ühega neist lugematutest DJ-põhistest projektidest, kus produtsent stuudiolindistuste otstarbeks alati erinevaid ja asendatavaid muusikuid kokku toob. Tänu Pat Appletoni ja Karl Friersoni erakordsele esitusele ning silmapaistvatele solistidele nagu tromboonimängija Otto Engelhardt või Marcus Bartelt, särab De-Phazz lisaks helikindlatele salvestuskabiinidele jätkuvalt ka suurtel lavadel.

Ansambel (ja seda tuleb veelkord rõhutada, et De-Phazz on justnimelt ansambel) tuleb igaks kontserdiks välja millegi innovatiivsega, olgu see siis võrkkesta kõditav sürreaalne videoinstallatsioon, mõni nutikas tehnikavidin või irooniline go-go tantsutüdrukute etteaste. Nad tunnevad end koduselt nii kontserdisaalides kui ka festivalilavadel; nii Kanadas kui ka Venemaal. Lisaks Appletoni ja Friersoni võitmatule vokaalduole on viimase kümne aastaga saanud püsiliikmeks ka trummar Oli Rubow. De-Phazz tõuseb esile isegi intiimses jazziklubi kontekstis, nagu näitab 2014. aastal algatatud akustiline kontsertiformaat “De-Phazz Private”. Ansambli täispikk nimi on “DEstination PHuture jAZZ” (“Sihtkoht: Tulevikujazz”).

2018. aastal tähistas ansambel oma kahekümne esimest tegevusaastat uue plaadiga ning tõotab jätkata nii keha kui hinge ergutavate kontsertidega. De-Phazz’i jätkuv olemasolu on tõeline õnnistus – nende tasakaalukus, huumor ja hea muusika on praegustel aegadel vajalikumad kui kunagi varem.